Kadri Kangilaski

Oma kunstiloomingut tehes olen usaldanud intuitsiooni ja järgnenud inspiratsioonile.
Ma olen uurinud visuaalse mälu seoseid, kohati ka nende seoste juhuslikkust ja koomilisust.
Mind on huvitanud inimkeha omas ilus, õrnuses, hapruses ja ajutisuses. Justnagu lilledki.
Lilled mu maalidel on sümboliseerinud peenekoelisi nähtuseid nagu täiuslikkus, tänulikkus, alandlikkus.
Vahel on nad tähistanud andmise või pühendumise protsessi.
Puud on mu maalidele tulnud kui vanad sõbrad või pühad jõulised tugigiisikud.
Ruumilisi objekte ja installatsioone tehes olen kasutanud lõhnavat heina ja lehkavat adru, tuues need välja
oma tavalisest looduslikust kontekstist ja isiklikest minevikumälestustest.
Viimasel ajal olen uurinud heli, luule ja erinevate keelte sügavamat vastastikmõju füüsilise protsessiga,
mille käigus sünnib vorm või pilt.