Toomas Tõnissoo

Kunst. Igapäev ei märka päikeseloojangut, kusagil seal peaksid olema värvid, mis
värskendavad ja muudavad sisemise tunde pidulikuks; huvitavate asjade või situatsioonide
peale, mida ise raske välja mõelda oleks, satun ikka siis, kui fotoaparaati pole käepärast,
telefonigi pole, ja nii need ununevadki; mingit reklaamplakatit või õpetlikku, või siis
šokeeriva sõnumiga loosungit ei viitsi ka nikerdada, ja kellele ma seda siis näitaksin, kõige
tõenäolisemalt näitaksin kodus kassidele; gräffitit võibolla viitsiks sikerdada, aga ma ei  tea
kuhu seda teha, kodus ju võiks, aga samas ei raatsi tuba ära ka sodida, linna ikkagi ei
viitsi sellepärast sõitma hakata ja ma ei teaks, mida politseile ütelda, kui tahab väärtegu
menetleda, joosta ma ei jõua; kunst, kirjandus, muusika- sinna peab aja broneerima nagu
juuksuri juurde, lihtsam on lasta juustel kasvada nagu kasvavad, korra aasta või paari
jooksul võtan end kokku ja käin ikkagi ära, et tsiviliseeritum välja näha; mõnikord maalin,
tavaliselt valmistan siis pikalt ja põhjalikult ette, ehitan maalialuseid, krundin ja nikerdan,
kavandan ja komponeerin, aga maalimine ise tavaliselt, kui see lõpuks käes on, on nagu
raske ja pudenev koorem, mis tuleb seljas mööda käänulist ja kitsast rada Rae vallast
Rõuge valda üles Munamäe tippu vedada, mulle tundub see koorem nagu liiga suur
hangutäis heinu, mida lapsepõlves vanaisa juures pikki päevi ja suvesid üha
hobusekoormasse tõstsin; maalides eksin enda sisse ära, mitte nagu labürinti, vaid metsa,
soisesse rabaäärsesse metsa, kui veab, leian metsa keskelt ikkagi palkidest,
laastukatusega labürindi, aga labürindist välja jõuan, heal juhul, alles tükk aega pärast
maalide näitusele riputamist; ma ei saa oma maale valmis, pole lihtsalt seda õiget aega,
millega arvestada nagu tähtajaga; maalid on nagu lõuendist kotid, kuhu topin igasugu asju,
ükski asi pole abstraktne vaid konkreetne, aga nende tähendused uuenevad,
transformeeruvad, üllatavad uute, seni varjus olnud tähenduste ilmnemisega või
minetavad oma esialgse kristalselt selge mõtte ja sulavad pehmeks nagu lauale unustatud
või, lõpuks hajuvad hõllanduse sarnaseks; ilu on inimesetagi, aga looja on armuline: ma
arvan, et kõigepealt lõi jumal inimese silmad ja alles seejärel kõik ülejäänu, sest ta ilmselt
tahtis midagi näidata, mind vaevab, et mida?

​

​